AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

40 kulli ruumi eest? Hulluks oled läinud?

postitas Mart Maaküte | 15.oktoober 2018

Igas perekonnas on alati üks must lammas. Sul võib olla jumala normaalne suguvõsa, aga ikka keerab vanaonu perekondliku sündmuse kihva, sest hakkab õhtusöögi ajal jaurama sellest, kuidas vene ajal kõik palju parem oli. Hinnad olid madalamad. Pensionid kõrgemad. Naljad naljakamad. Inimesed abivalmimad. Pederastia eest pandi vangi (ning õigesti tehti!). Ja nii edasi. Kõik noogutavad nõustumise märgiks päid, aga ainult sellepärast, et ei viitsi vanaonuga vaielda.

Mul sellist vanaonu õnneks pole, aga see-eest on mul tädi Asta. Nõukogude-aega ta ei igatse, tädi probleem on teine, kuigi vähemalt sama hull: ta keeldub maaküttest, ükskõik kui kavalalt ma seda talle ka ei reklaamiks. Pakkusin talle isegi, et maksan kõik otsast lõpuni kinni, vanatädil jääb üle ainult mõnusat toasooja nautida, aga ei.

„Mina neid koledaid paneele oma maja katusele ei taha,” kukub ta alati kätega vehkima, kui maakütte jutuks võtan. Mingeid paneele talle keegi ei topigi – asja saaks nägusa soojuspumbaga korda –, aga mis sa vanainimesega vaidled. Nii istub ta siiani oma puukütte otsas ja kuigi halud keldris asuvad ja tädi selg iga aastaga kehvemaks jääb, ei taha ta normaalsest küttest midagi kuulda.

Asi poleks kirjutamist väärt, kui ta oma puuküttega ülejäänud suguvõsa – eriti mind – pantvangis ei hoiaks. Ega ta ise sügisel puid ostmas käi või neid riita lao, selle töö pean ikka mina ära tegema. Kaupa tegema tuleb ta minuga alati kaasa, kuid kõik ülejäänu on pelgalt minu õlul.

Käisin eelmisel nädalal tädiga taas tavapärases kohas puid ostmas. Ajasin kaubiku Veljo maja ette ning aitasin tädi Asta autost välja.

Veljo on ühe Tallinna põhikooli direktor, igati vahva ja sõbralik mees. Kuna haridustöötajad peavad Eestis ellujäämiseks lisaotsi tegema, müüb Veljo talle kuuluvat metsa küttepuuks. Mets asub küll teises Eesti otsas, aga mehe Tallinna majas on suur kuur, kust ta kundedele küttematerjali müüb. Kvaliteetset ja igati okei hinnaga. Või sedamoodi me Asta tädiga igatahes arvasime.

„Eeee,” kukkus Veljo maja ees kukalt kratsima, kui olime kohustusliku tere-ringi ära teinud. „Seda et, ma pean nüüd natuke hinda tõstma… Kas 40 ruumi eest tuleks kõne alla?”

Tädi Asta arvas, et kuulis valesti.

„Mis neljakümne ruumi eest?” astus ta Veljole veidi lähemale. „Mul ainult kuus ruumi majas: elutuba, köök, kaks magamistuba, esik ja kolikamber.”

„Ei-ei,” ütles Veljo. „Ma pean küttepuude hinda tõstma.”

„Tohoh, kes see käsib?” ehmatas Asta.

„Ei käsi keegi. Olud on lihtsalt muutunud. Nüüd on ju veokitel teemaks ja diisel kah palju kallim, ega need puud mul Antsla külje alt ise siia jaluta, pean transpordi ja käitlemise eest meestele maksma. Lisaks kõva toorme defitsiit, hinnad igal pole laes.”

„Mis defitsiit?” hakkas Asta sõjakaks muutuma. „Ega me Nõukogude Liidus ela!” Ma ju ütlesin, et mingit nõuka-nostalgiat Asta-tädi ei põe.

„Ei, noh, muidugi,” vastas Veljo. „Eelmisel aastal oli kolmemeetrise küttepuu hind jube maas, ei tasunud müüa. Sadamas said tihumeetri eest 19 kulli. Käibemaks kah juurde, kui ettevõtja olid. Hind püsis odav mitu aastat. Sealt see defitsiit tuli. Ega ma paha pärast, aga küttepuude hinnad on igal pool tõusnud, sordist sõltumata.”

Asta ohkas ja vaatas siis mulle otsa.

„Kuule, Mart, kas ma pean nüüd need paneelid panema?”

„Saab paneelideta,” elavnesin mina. Lõpuks ometi on tädi Asta murdunud! Mida mina ei suutnud, selle suutis küttepuude hind, mis hooga ülespoole rühib.

„Kas panen autole hääled sisse ja lähme vaatame üle, millise inverteri Sulle paigaldame?”

Veljo naeratas nukralt ja kehitas õlgu. Asta naeratas kah, kuid õlgu ei kehitanud: „Paneme sisse jah ning lähme kaeme need perverterid üle.”

„Inverterid,” parandasin ma Asta-tädi, panin auto käima ning sõidutasin ta AIT Nordi, kust alati esimese pakkumise võtan. Läksime sisse ja juba kümne minuti pärast silitas tädi Alpha innotec LW 160H inverterit siukse kirega, nagu oleks oma kadunud abikaasaga uuesti kohtunud. Võttis kohe pisara silma. Eriti muidugi see, et suutsin jälle ühe inimese maakütte usku pöörata!

41 Shares
Share41
Tweet
Share
+1
Pin