AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Bürokraatia

postitas Ait-Nord | 30.juuni 2017

Mäletad seda eesti poplauljat, kes ütles, et ta ei salli arvuteid, sest talle ei meeldi arvutada? Minuga on enamvähem sama pull. Arvutite vastu pole mul küll midagi, vastupidi. Aga ma ei talu pastapliiatseid, sest mulle ei meeldi kirjutamine. Ja mitte lihtsalt kirjutamine, vaid kõikvõimalike avalduste täitmine.

See on täiesti pöörane, kui palju meie elus siiani pabereid tuleb määrida. Vahet pole, et nüüd saab seda internetis teha: ikkagi tuleb pisemagi asja jaoks luba taotleda. Tahad kodus kahest toast ühe teha, tuleb korteriühistult luba saada. Tahad suvila juurest sillakese keset järve ehitada, tuleb vallavalitsuse vahet joosta ja tuhandeid avaldusi (ja vähemalt sama palju altkäemaksu) protsessida. Tahad metsa vahel mõned hundid maha kõmmutada, pead jälle mingeid lube taotlema. Hea, et ma hiirelõksu ilma jahiloata köögis üles tohin panna!

Arvad, et maaküte on erand? Et ajad aga torud maasse täpselt seal, kus pähe tuleb? Arva uuesti! Sõber arhitekt ütles kohe, et paberimajandus on soojuspumpade juures kõige kriitilisem osa, sest sul võib maailma parim projekt olla, aga kui ikka lube pole, siis võid oma maakütte endale teadagi kuhu pista.

Ma alguses ei uskunud. Kui keeruline see ikka olla saab? Paar paberit ja kogu moos. Mõni mõis, ma olen vene ajal soome viisat taotlenud ja kui see mind maha ei suutnud murda, ei tee maakütte jaoks vajalikud load minuga kah midagi. Ja noh, ega ei teegi. Kui ma nende täitmiseni ainult kuidagi jõuaksin! Aga ei jõua ju! Kurat küll, mul on sada olulisemat asja vaja teha, kui mingeid idiootseid pabereid vormistada.

Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pull nimelt selles, et usaldusväärse maakütte firma tunned ära selle järgi, kas ja kuidas nad sind bürokraatiaga aitavad.

“Küsi, kas nad lube aitavad taotleda,” soovitas sõber arhitekt. “Kui ei aita, võta oma rahakott ja pane jooksu. Kui aitavad, võid enamvähem kindel olla, et ka kõik muu on kvaliteetne.”

Läksin esimesse maakütte firmasse. Uurisin hindu, lasin endale katalooge näidata, palusin kõik kolm korda ja risti-põiki lahti seletada. Kõige lõpuks küsisin, kas nad lube kah taotleda aitavad. Müügimees läks näost roheliseks.

“Hulluks olete läinud või?” kriiskas ta üle müügisalongi, nii et kõik ülejäänud ruumisviibijad meid jahmunult vaatama jäid. “Mis te veel tahate? Äkki pean teie koera kah hommikuti jalutama viima?”

Tegin nagu sõber oli soovitanud: haarasin rahakoti ja panin padavai minema.

Järgmises kohas olin juba targem ja esitasin bürokraatia küsimuse kohe esimesena.

“Loomulikult,” vastas rõõmsa olemisega kutt silmi pilgutamata. “See on täiesti elementaarne. Meie spetsialistid on teile igal sammul abiks ja toeks.”

Seletamatagi selge, kumb tüüp mu raha (ja kõigi soojuspumpade hooldamise lepingud) endale sai.