AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Ema Teresa, Sammalhabe ja Moosese ristsugutis

postitas Mart Maaküte | 10.juuni 2018

Ma kirjutasin mõne aja eest Soojuspumbalinnast, mäletad? Kohakesest Hollandis, mis ainult soojuspumpade peal tiksub? Ei ainsat ahju ega mingit sodi, mis korstna kaudu kaaslinlaste hingetorru lendab. Elu nagu lill.

Kohtusin Etten Leuris (nii on selle linna ametlik nimi) tüübiga, kelle sarnast polnud ma varem näinud ja arvata võib, et ei näe ka tulevikus. Uskumatu mees – justkui oleksid Ema Teresa, Mooses ja Sammalhabe mingitel asjaoludel ühiselt mürgeldama sattunud ja grupitegevuse tulemusel inimese eostanud. Niiiiiiiiii head inimest ei ole lihtsalt olemas, ei saa olla, selles maailmas mitte. Aga näed, on.

Läksin linna peale jalutama ning 1200 soojuspumpa otsima (täpselt nii palju neid seal Soojuspumbalinnas olema pidi), kuid eksisin ära. Linn on küll imetilluke, aga kui isegi Türil on võimalik Konsumi asemel Grossi toidupoodi sattuda, asi see siis Etten Leuris pole valest tänavast sisse marssida. Võtsin suvalisel ristmikul kaardi välja ja hakkasin hotelli tagasiteed otsima.

„Saan ma teid kuidagi aidata?” kõlas äkki selja tagant ingliskeelne lause. Keerasin ringi ja seal ta seisis: hästi hoolitsetud vurrude ning avala naeratusega mees, vast siuke neljakümnene, enamvähem minu kasvu ja sama suurte musklitega (loe: ilma muskliteta).

„Eeee, jah, ma näin eksinud olevat,” vastasin mina. „Ma peatun Fletcheri hotellis, tulin linna peale soojuspumpasid otsima, aga jõudsin hoopis siia. Kuidas ma kõige paremini tagasi pääseksin?”

„Soojuspumpasid!” hüüatas vurrudega mees. „Näib, et meil on midagi ühist! Ma näitan teile kohe õige teeotsa kätte, aga enne pean teile tassi kohvi välja tegema. Ma nõuan!” teatas tüüp ja palus endale järgneda.

Paarisaja meetri pärast tegi ta esimese ettejuhtunud kohviku paraadukse lahti ja palus mul sisse astuda.

„Muide,” ütles ta lähima vaba laua taga istet võttes. “Minu nimi on Finn. Nagu soomlane, ainult et pesueht hollandlane. Miskipärast arvavad kõik, et Hollandis elavad ainult Nilsid, kuigi tegelikult on Nils hoopis rootsi nimi. Olete kindlasti kuulnud, näiteks Nils Holgersson, see imeline sell, kes hane seljas üle terve Rootsi lendas.”

„Olen kuulnud muidugi,” võtsin minagi istet. „Aga ma olen alati teadnud, et Nils on rootsi nimi. Minu nimi on Mart. Vene keeles on „mart” märts ja see ajab neid miskipärast alati naerma.”

„Väga meeldiv,” läksid Finni vurrud rõõmsalt puhevile. „Niisiis, soojuspumbad. Neid on meil tõesti palju ja kui see teile tüli ei tee, räägiksin paari sõnaga Etten Leuri, see tähendab oma kodulinna pumpadest veidi lähemalt.”

Selle vastu ei saanud mul midagi olla. Pagan, ma olin ju maailma kõige coolimas kohas: 1200 soojuspumpa ja ei ainsat ahju! Ning issand jumal ise oli mulle seltsiks saatnud soojuspumpade ingli, sest kuidagi teisiti oli mul raske seletada olukorda, kus üks samasugune maakütte fanatt end vabatahtlikult mulle teejuhiks pakkus.

„Viimne kui üks soojaühik meie majade küttesüsteemides on toodetud maasoojuspumpade abil. Isegi soe kraanivesi, mõelge vaid! Kujutage ette seda CO2 kogust, mida me tänu oma pumpadele õhku ei paiska. Oleks kogu maailma nagu Etten Leur, poleks vaja muret tundagi!”

Ettekandja tõi meile kohvi ja Finni nägu läks veelgi rõõmsamaks.

„Siin on meie linnakese parim kohv, seda võin teile lubada,” silitas ta peopesaga Illy kirjaga tassikest. „Aga tagasi asja juurde,” rüüpas ta esimese sõõmu ning jätkas uhke tooniga oma linnakese kiitmist. „Meie maasoojuspumbad võtavad energiat läbi vertikaalsete soojus-puurkaevude, mis on umbes 80 meetri sügavused. Lisaks on meie linna küttelahendus veel eriti nutikas: suvisel perioodil kasutatakse puurkaevusid ära tasuta jahutuse saamiseks. Soojuspump ringutab maakontuuri vedeliku temperatuuri otse maja jahutussüsteemi! Ei mingit suvist palavust ega tarbetuid konditsioneeriarveid! Vähe sellest,” pistis Finn nüüd peaaegu et joodeldama. „Maja jahutades viime üleliigselt äravõetud soojuse tagasi puurkaevudesse – nii laeme maapinda uueks kütteperioodiks. Kas pole geniaalne?”

Finn hakkas naerma nagu väike laps ja lõkerdama kukkusin midagi, sest olin kohtunud esimese inimesega, kes suudab soojuspumpadest vaimustuda sama palju kui mina.

„See ei jää meie viimaseks kohtumiseks,” mõtlesin isekeskis. Ei jäänudki. Aga igast asjast omal ajal.

17 Shares
Share17
Tweet
Share
+1
Pin