AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Hunnik pisikesi ja üks suur tarkus

postitas Mart Maaküte | 25.märts 2019

Valimised ammu läbi, aga ikka ei saa teemast kuidagi lahti. Ma ei räägi sellest paanikast, mis nädalaid peale tulemuste selgumist ketras. Ma räägin soojuspumba hooldusmehest, kes mul eile külas käis.

Või, noh, mis külas. Tööl ikka. Minu kodu on pumba hooldaja töökoht. Minu jaoks on mu maja paik, kus lastele pühapäevahommikuti pannkooke küpsetan ja naisele igal õhtul „ma armastan sind” sosistan. Hooldusmehaaniku jaoks aga  objekt, kus käia tuleb. Pargib kaubiku maja ette, ronib puhisedes mu pumba juurde, puhastab filtrid, kontrollib paisupaake, vaatab külmaringi üle, mõõdab üle maakontuuri soojuskandja konsistentsi ja teeb veel umbes kümme toimingut, mille nimed on liiga keerulised, et Sind nendega pikemalt tüüdata.

Teatab seejärel, et selleks korraks on kõik ja aastakese peab pump ilusti vastu. Hakkab siis aga jahuma. Valimistest, pagan küll.

„Kelle poolt sa hääletasid?” küsis mees hetkeksi mõtlemata, kas sellist asja on üldse viisakas küsida.

„Tead, ei jõudnudki sel korral,” vastasin ega valetanudki, sest olin hääletamise päeval üldse Lätis (ei-ei, mitte viina ostmas!). Ja e-hääletamise perioodil liiga hõivatud, et mingit programmijuppi arvutisse laadida.

„Nojah,” nohises hooldusmees. „Ma käisin ikka ära. Rohelisi valisin. Hea turvaline valik. Ühest küljest toetan nende maailmavaadet, ega ma muidu maasoojusega ei jändaks. Teisest küljest polnud neil vähimatki lootust parlamenti pääseda ja end seal kohe täis teha. Nii et minu häälega ei pääsenud keegi Toompeale sigatsema ja see on tore. Aga tead, inimesi on igasuguseid. Poliitikud seletavad, kuidas kogu aeg valijatega kohtumas käivad, eks peamiselt selleks, et oma kuluhüvitiste eest liisitud maastureid õigustada. Aga mina käin tegelikult kah valijatega kohtumas. Mis sest, et kuhugi ei kandideeri. Mul on iga päev mõni sinusugune oma pumbaga  graafikus. Nii ma siis kiman mööda Eestit. Kord olen Viimsis, siis Püssi kandis, seejärel Pärnus ja nädala lõpuks olen poolele kodumaale tiiru peale teinud.”

Mees keeras viimase mutri kinni, koputas tunnustavalt mu pumpa, pakkis tööriistad kokku ja oli juba lahkumas. Siis meenus talle aga, et oli minuga valimistest rääkinud.

„Tead, ega niimoodi saagi öelda, et ühe partei valijad on targad ja teise omad mitte. Kuigi inimestele meeldib niimoodi mõelda, eks. Et kui valisid seda, keda mina kah valisin, oled nupumees. Kui ei valinud, siis oled loll nagu ebakvaliteetse kollektorkaevu voolumõõtur. Aga tegelikult ei ole nii. Inimestel on mure, vaat, kuidas on.”

Mees upitas jope selga ja hakkaski teele asutama.

„Ja tead mis,” lausus ta hüvastijätkuks. „Niikaua, kui inimesel on maasoojuspump, on täiesti ükskõik, kelle nime taha ta valimisputkas ristikese teeb. On hunnik pisikesi tarkusi, ja on üks suur. Ja see suur on see, et kui me oma planeedi tuksi keerame, olgus korstnast igasugu pahna atmosfääri lennutades või kuidagi teisiti, pole mingit vahet, kas Eesti peaministri eesnimi algab K-, J- või minu poolest kas või M-tähega.”

Kuldsete kätega meeste suust kuuleb tihtilugu kuldseid sõnu. Eriti siis, kui nad Su soojuspumba eest hoolitsevad.