AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Kõik teed viivad soojuspumba juurde

postitas Mart Maaküte | 20.aprill 2020

Öeldakse, et kõik teed viivad Rooma. Enam vist ei vii, isegi lennukiga on raske, koroonaviirus ja nii, aga mõni ütlemine on vanem kui järjekordne gripivorm. 

Mul sama jama: kõik mu teed viivad ühte ja samasse kohta. Ükskõik, mille peale ma mõtlen või millest räägin, jõuab asi varem või hiljem soojuspumpadeni. Oma nime eest ei põgene keegi, eriti Mart Maaküte.

Käisin hambaarsti juures. Mina puurimist ei karda, lasen rahulikult tuimestuse teha ega tunne seejärel midagi. Pealegi on mul tuttav hambaarst. Mehe nimi on Heiki ja tööd teeb ta korralikult. Veel korralikumalt lahutab mees aga oma patsientide meelt. Heikil on alati sada juttu varuks, mida ta patsiendi suus nikerdamise kõrvale räägib. Need on pahatihti nii naljakad, et ei lase rahulikult hambaarstitoolis lesidagi. Kord läks asi nii hulluks, et mul tuli kanali puhastamine pooleli jätta ning hilisem kuupäev kokku leppida. No ei suutnud naeru pidada.

Viimane kord sama jama. Noh, peaaegu.

„Mul käis eile uus patsient,” rääkis Heiki. „Siuke kahekümnendates sell, suu nagu kiilaka kamm, hea kui kolm piid küljes. Need vähesed hambad, mis taadil alles, olid auke täis nagu Tuukri tänav. Ladusin tüübi hambad plomme täis ja panin südamele, et too oma kikusid ikka kaks korda päevas peseks.”

Seda need hambaarstid teevad – soovitavad hambaid pesta. Justkui ma ise ei teaks, kuidas oma sahtli eest hoolitseda. 

„Taat ajas silmad pärani,” jätkas Heiki. „Ja küsis, kas ilma ei saa. Mis mõttes ilma, ei saanud mina aru. Noh, ilma pesuta, täpsustas tüüp. Ta ei taluvat hambapasta maitset, süda pidi pahaks minema. Küsis, kas lihtsalt veega loputamisest ei piisa.”

Andsin Heikile käega märku, et aeg on hambaravis paus teha. Ma lihtsalt pidin nüüd ja kohe rääkima, kuidas soojuspumpade maailmas käib täpselt samasugune hala. 

„Sa ei kujuta ette, Heiki!” upitasin end istukile. „Küttega on täpselt sama pull: inimesed ostavad kallid pumbad, aga hooldada ei raatsi. Ega pump hammastest erine – kui tahad, et süsteem vastu peaks, tuleb lasta see regulaarselt üle vaadata.”

Heiki noogutas tunnustavalt pead, justkui saaks aru, millest räägin. Eks saigi.

„Sa pead tehniku kutsuma, pagan võtaks,” rääkisin edasi. „See puhastab su pumba filtrid, teeb külmaringi kontrolli, vaatab üle paisupaagid, kontrollib süsteemi töörõhud, vooluhulgad ning vajadusel ka automaatika seadistused. Ja see kõik on vaid osa ühe soojuspumba suust – seal on hambaid veelgi rohkem.”

Heiki kuulas suure huviga ja seda mõnusam oli mul temaga rääkida. 

„Aga ega hooldajad kah kõik ühtviisi head pole. Kujuta ette, kui ma tulen su juurde ravile, sa puurid mul augu tühjaks, puhastad ära, aga äkki avastad, et plommi panemiseks vajalikku materjal polegi! Mõeldamatu, eks ole? Küttemaailmas on see täiesti tavaline asi! Mõni edasimüüja on siuke vuhvlivend, et tal pole varuosi kusagilt võtta, kui pump tuksi läheb. Õnneks on siiski ka neid, kellel varuosad kogu aeg laos olemas.”

Ohkasin õnnelikult, sest olin taas kord osanud pumba- ja päris maailma vahele seose tõmmata. Heikil kah hea teada, et ta pole ainus, kes igasuguste otsa satub. Kes ei viitsi hambaid pesta, kes oma soojuspumba eest hoolitseda. Issanda loomaaed on kirju.