AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Kuidas ma kinnisvaramaakleri üle mängisin

postitas Mart Maaküte | 7.jaanuar 2019

Mida suuremat raha inimene küsib, seda ülbem ta on. Mulle on vähemasti selline mulje jäänud. Selveri kassatädi ei kuku mu peale kunagi karjuma, kui kassamasin jäätisele lubatud 10-protsendise allahindluse arvestamata jätab. „Pole probleemi,” nohiseb proua ning arvutab allahindluse käsitsi.

Kui ma aga korterit lähen ostma, tunneb maakler end tihtilugu jumalana. Ma ei taha kellelegi liiga teha ning eks maaklereidki ole igasuguseid, kuid alles hiljuti kohtusin sellisega, et kuku käpuli.

Sellest ajast, kui mu raamat suuremat tähelepanu hakkas saama, on paljud inimesed tulnud mu käest nõu küsima. Põhiliselt muidugi maakütte küsimustes, sest esiteks tean ma sellest nii mõndagi ja teiseks on mu nimi Mart Maaküte.

Mõnikord on inimeste mured aga üldisemad. Nõnda juhtuski, et keskkooliaegne pruut, kes oli raadiost mu raamatu reklaami kuulnud, mulle helistas ja mind endale appi palus. Triin hakkas nimelt Kadriorgu katusekorterit ostma, kuid kartis lepingut sõlmides mõnd viga teha. Saatan on detailides, nagu advokaadid ütlevad.

Läksin Triinuga kaasa, kui ta maakleriga kohtuma sõitis. Küsisin esmalt oma naise käest luba, ega ma muidu sellest kõigest praegu avalikult kirjutaks.

Maakler oli siuke kahekümne viiene poiss, ülikonnas ja puha. Ronis oma 1999. aasta Jeep Grand Cherokeest välja (mul on selliste asjade peale silma) ja kukkus kohe mingi paberiga vehkima.

„Noh, paneme käed alla või?” toppis ta Triinule sealsamas maja ees pastaka sõrmede vahele.

„Seda et…” astusin maaklerile lähemale. „Kas mul oleks võimalik ehitusdokumentatsiooni näha?”

„Kes see on?” pöördus maakler Triinu poole.

„Lihtsalt üks sõber,” ütles Triin sellise häälega, nagu vabandaks mu kohaloleku pärast. Sellised need naised kord juba on – tuleb lihtsalt agressiivselt peale lennata ja vajuvadki kohe maa alla.

„Ah-ah, ah-ah,” tõmbas maakler tiba tagasi ja keeras siis oma lakiga ülelastud kolba minu poole: „Mis dokumente sa näha tahad?”

„Alustada võiks ehk ehitusprojektiga.”

„Mis sa arvad, et ma müün mingit angaari või? See on katusekorter. Lihtne lugu: pööning puhtaks, küprok seina, vent sisse, easy peasy lemon squeezy.”

„Ahsoo,” sügasin kukalt. „Aga kes ehitas?”

„Arendaja ehitas, jolki-palki, kes siis veel?”

„No vast ikka ehitaja ehitas,” ei jätnud mina jonni.

„Aaa, nagu selles mõttes. Noh, ega ma nüüd nii täpselt kah ei mäleta. Üks oli Žura mu meelest ja ühe nimi oli Sven. Aga teisi ei mäleta, ega ma siin hommikust õhtuni passinud, see rohkem arendaja asi või nii. Mina olen maakler,” kohendas ta oma tiraadi lõpuks lipsu ja pöördus taas Triinu poole: „Noh, kuidas on, lööme käed?”

„Aga kes arendaja oli?” panin edasi.

„Sa pole neist kuulnud,” hakkas maakler närvi minema. „Jumala uus firma, see maja on nende esimene projekt. Mis sa veel tahad teada?”

Tüüp oli korralikult kettas ja Triinul hakkas piinlik.

„Mu sõber on lihtsalt…” hakkas ta vabandama, kuid maakler ei teinud kuulmagi.

„Äkki seda, kes järelevalvet tegi?” astus ta mulle sõjakalt pool sammu lähemale. „Tahad äkki Päästeameti kasutusluba näha? Toon sulle linnavalitsusest kah äkki hunniku dokumente, siis on õhtu otsa midagi teha? Nagu päriselt, mees. Miks peab iga asi nii keeruline olema? Ega su sõbranna, kurat, Kadrioru lossi ei osta, kõigest korterit, katusekorterit pealegi.”

Jah, just neid dokumente tahtsin ma näha ja soovitan kõigil kinnisvaraostjail neid arendajalt alati küsida.

„Mul on sulle üks jutt,” ütlesin Triinule. „Lähme teeme kiire kohvi ja räägime.”

Maakler pakkis vihaselt lepingu hõlma alla tagasi, virutas Grand Cherokeele käigu sisse ja kihutas tuldud teed tagasi.

Ju sai aru, mis jutt mul Triinule oli.

96 Shares
Share96
Tweet
Pin
+1
Share