AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Kuradi müügimehed!

postitas Ait-Nord | 5.juuni 2017

Küllap oled kogenud, et remonti tehes tuleb sul uus keel selgeks õppida. See on keel, mida ainult remondimehed räägivad.

“Kas teeme keermega või ilma keermeta?” küsis santehnik, kui hakkas mu kempsupotti installeerima.
“Kust mina tean! Kuidas parem on?”
“Mõlemal variandil on oma eelised,” ütles santehnik.

Lasin keermega teha. Kahe nädala pärast hakkas uputama. Helistasin santehnikule. “Oleks pidanud ilma keermeta tegema,” teatas see.
Ehk teisisõnu: mina olen süüdi, sest olin palunud keermega teha. Tore tõesti.

Maaküte ei erine tavalisest korteriremondist kuigi palju. Hakkasin soojuspumpa otsima. Guugeldasin ja helistasin, saatsin e-kirju ja püüdsin reklaamidest aru saada. Ühesõnaga: panin mööda kõikvõimalikke müügimehi ringi nagu plikake, kes ei suuda ära otsustada, kas tahab olla Lumekuninganna või Spiderman.

“Millist võimusust on vaja?” küsis müügimees number 1.
“Mis sul pumpsuvad, küttekalorifeerid või oled põrandakütte fänn?” küsis müügimees nr 2.
“Mis vahemikku sul peale/tagasivoolutemperatuur jääb?” küsis müügimees nr 3.
“Paneme horisontaalselt või vertikaalselt?” küsis müügimees nr. 4.
“Mis läbimõõduga puuraugu saame teha?” küsis müügimees nr. 5.
“Tahad üle- või aladimensioneeritud võimsust?” küsis müügimees nr. 6.

KUST MINA TEAN! Kui ma neile vastata oskaksin, toodaksin ja installeeriksin ma maasoojuspumpasid ise. Ma tean küll, mida te üritate: kui miskit peaks tuksi minema, on teil pärast hea targutada.

Oleks pidanud kõvema võimsuse panema!
Ei olnud ju küttekalorifeerid, tavaline põrandaküte oli!
Oleks pidanud ikka vertikaalselt panema!
Pidigi tuksi minema, kui peale/tagasivoolutemperatuur 60 kraadini ulatub!
Ja nii edasi. Peaasi, et saaks otsustamise minu õlgadele veeretada ja pärast parastada.

Kurtsin muret arhitektile. Oleksin pidanud kohe kurtma.
“Kulla mees,” vaatas arhitekt mind nagu 4-aastast. “Sul tuleb kõigepealt kütteprojekt tellida.”
“Kütteprojekt?”
“Muidugi. Vastasel juhul jäädki mööda müügimehi jooksma.”
“No muidugi,” püüdsin protesteerida. “Sa oled arhitekt ja sinu asi ongi minusugustele projekte pähe määrida. Teie jaoks pole kümme tonni mingi papp, aga mul on kurat lapsed, kes batuuti nõuavad. Lisaks on mul naine, kes keeldub ilma “meediaruumita” majja kolimast, nägi mingis sisustusajakirjas kodukinoga magamistuba ja tahab nüüd meie omast “meediaruumi” teha! Kas sa kujutad ette, mis see neetud oma maja mulle lõpuks maksma läheb?”
“No sa panid julgelt ühe nulliga ämbrisse,” püüdis arhitekt mind rahustada.
“Mis nulliga?”
“Sa ütlesid kütteprojekti hinnaks kümme tonni. Tegelikult maksab umbes üks.”
“Ja see peaks mind rõõmustama või?”
“Ma arvan küll,” pistis arhitekt peaaegu kahjurõõmsalt irvitama. “Kui sa just ise oma küttekalorifeere pumpsutada ei taha.”
No ma ei taha jah. Ma isegi ei tea, mis kuradi asjad need küttekalorifeerid on. Ja kas need pannakse horisontaalselt või keermega.
“Kust ma selle kütteprojekti saan?”