AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Kuradile keeks ja plastmasskarbid!

postitas Ait-Nord | 11.detsember 2017


Aitab hädaldamisest. Mul on hiilgav idee, kuidas kogu riik kohe saabuvast jõulustressist läbi sikutada.

Kas keegi üldse mäletab, miks inimesed üksteisele 24. detsembril kingitusi teevad? Tohutust ligimese armastusest, eks? Oled terve aasta seda üht ja ainumast päeva oodanud ja kui see lõpuks kätte jõuab, kallad pereliikmed plastmassist esemetega üle. Ainult selleks lapsi teedki, et neile jõululaupäeval lolli ehk jõulumeest mängida. Niimoodi või? Aeg on iseenda tüssamine lõpetada.

Inimesed teevad jõulude ajal üksteisele kingitusi vaid ühel põhjusel: nii on kombeks. Need ajad, kui ma oma naisele kinki valides tõsiselt mõtlesin, mis talle tegelikult meeldida võiks, on ammu läbi. Hullem veel – ma olen viimasel ajal märganud, et kingin naisele asju, mida minul on vaja. Raske uskuda, aga eelmisel aastal tõi Jõuluvana mu abikaasale HR seeria tarbevee boileri, sest “kogu pere tahab ju mõnusat maakütet nautida”!

Kingituste ostmine on tüütu kohustus, ei midagi enamat. Ma kiman 23. detsembri õhtul koos ülejäänud eesti rahvaga mööda Tallinna Kaubamaja ning panen ostukorvi juhuslikke esemeid: naisele plastmassist säilituskarbid, pojale näpuvurr, tütrele vikerkaarevärviliste tiibadega Üksiksarv, bossile Taukari uus CD ja nii edasi. Ja loomulikult tonnide viisi süüa. Kartulid, kapsad, liha, vorstid, pohlamoos, sai, leib, sink ja nii edasi. Justkui sellest vähe oleks, ostan ma igaühele veel tema “isikliku” suutäie: naisele keeks, pojale kotitäis Meidkäpa batoonikesed, tütrele tilluke Nurr, äiale glögi, ämmale kringel ja nii edasi.

Kassatädi naeratab, mina naeratan, inimesed ümberringi naeratavad, aga tegelikult talume me kõik ühist valu ja purskuksime parima meelega lahinal nutma. Ja loomulikult naeratab 24. detsembri õhtul naine, mis sest, et need on juba kaheksakümne seitsmendad plastmassist säilituskarbid tema kollektsioonis. Poeg naeratab, mis sest, et näpuvurrid on ammu moest läinud. Tütar naeratab, mis sest, et olen talle Üksiksarve asemel kogemata Lotte pildiga alustaldriku ostnud. Boss naeratab, mis sest, et Taukar meeldis minu eelmisele bossile ja uus fännab Metsatöllu. Ämm isegi ei naerata, sest teab liiga hästi, mis peale keeksi ärasöömist temaga juhtub: juba ülejärgmisel päeval astub ta Kaalujälgijate koosolekul kaalule kukub oma lisakilodes mind süüdistama, mitte et see teda mu kingitud keeksi sisse ajamast takistaks.

Jõulukinkidest on niisiis rohkem pahandust kui rõõmu. Ja see viibki mu üleskutsele, mida kavatsen kõigile tuttavatele (ja juhuslikele vastutulijatele) kogu Jõuludeni jääva aja kuulutada: teeme sel aastal kingitusi neile, kellel asju päriselt vaja on. Viigem oma Nurrid lastekodudesse, keeksid toidupankadesse, plastikkarbid korjanduskorvidesse. Või kui see liiga tavaline tundub, vii bossile kirjake, millel on kirjas, et tema nimel on tehtud annetus tegelikele abivajajatele. Täielik win win: boss tunneb end tõelise heategijana, kellegi elu hakkab aga kavõi natukene seda elu meenutama, mida sina koos bossiga iga päev nautida saad.

52 Shares
Share52
Tweet
Share
+1
Pin