AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Millest kempsusabas teistega (mitte) rääkida

postitas Mart Maaküte | 18.november 2019

Mu naisel on töökaaslane, kelle kohta võib südamerahus „tohlem” öelda. Ma ei kasuta seda sõna kergekäeliselt. Mulle ei meeldi inimestele silte otsaette naelutada. Ega ma mõni poliitik pole: need kuulutavad igaühe, kelle ideed natukenegi teistsugused on, täielikeks tainapeadeks. Aga mõnikord väärib tohlem tohlemiks nimetamist. Ka siis, kui nimetaja on ise kena inimene. Kena nagu mina, noh.

Mu naise töökaaslane valetab mõõdutundetult. Ise ei jaga asjadest ööd ega mütsi, aga kasutab iga võimalust, et teised paika panna. Ta teab ise ka, et ta tuhkagi ei tea. Ning see muudab taadi käitumise eriti magedaks. Mees on võimeline tuima näoga igasugust jama ajama. Aga nagu paljud temasugused, näib tüüp arvavat, et mida kõvema häälega ta oma jura ajab, seda tõsiseltvõetavam see on. 

Õnneks leidub maailmas inimesi, kes taolistele tõbrastele koha kätte näitavad. Õnneks leidub maailmas inimesi nagu mina. 

Tohlemi pärisnimi on Tarmo. Sattusin temaga naise töö juures puht kogemata juttu ajama. Kempsu järjekorras, mis eriti jabur. Mu naine töötab suures firmas, ligi kaks tuhat töötajat, ja pole seega ime, et kemmergu ukse taga mõnikord järjekord lookleb. 

„Hähh,” pöördus Tarmo minu poole ning näitas näpuga eemalseisva potilille suunas. „Mille pagana eest koristaja palka saab, kui lilled kastmata jätab?”

Potilill oli närus seisukorras tõepoolest. Ma pole kunagi aru saanud, miks neid kontoritesse ostetakse, kui neid hiljem kasta ei kavatseta. Selles osas oli Tarmol õigus. Aga ainult selles, nagu kohe selgus. 

„Jajah,” mõmisesin vastuseks ning surusin jalad veelgi tihedamalt kokku, sest põis ähvardas kohe lõhkeda.

„Nagu oleks läheduses kuhugi maasoojuspump kaevatud,” teatas Tarmo ootamatult. „Need tapavad igasuguse haljastuse vähemalt kümne kilomeetri raadiuses.”

Mu pissihäda asendus hoobilt vastupandamatu sooviga Tarmot harida. 

„Ei vasta tõele,” teatasin keskmisest valjema häälega. „Maasoojuspumba maasse kaevamine tekitab krundile küll ajutised iluvead, kuid need saab mätaste või uue muruga kiirelt kõrvaldada.”

„Mkm,” raputas Tarmo pead. „Teaduslikud uuringud kinnitavad, et maasoojuspump tapab kogu haljastuse. Eriti siis, kui pump vertikaalselt maasse kaevata. Just lugesin ühest ajakirjast, seal olid näited ja puha. Kui tahad soojuspumpa, pead koduaia üle asfalteerima, muud varianti pole.”

„No mis jutt see on?!” läksin nüüd närvi. „Vertikaalne pump on, vastupidi, eriti hea, sest kahjustab krunti veel vähem kui horisontaalne! See on ju loogiline! Heakene küll – kui kollektor horisontaalselt paigaldada, ei saa sinna tõepoolest juurdeehitusi või kõrghaljastust planeerida, aga see on ka kõik. Vertikaalsest ei hakka ma aga üldse rääkimagi! Sa ikka tead, mis asi on vertikaalne?”

„Sa oled asjast valesti aru saanud,” raius Tarmo vastu. „Ma alles hiljuti ajakirjast lugesin. Kui juba ajakirjas kirjutab, siis nii on.”

„Mis ajakiri see niisugune oli?” olin ahastuses.

„Facebook,” teatas Tarmo. 

Ma seisin nagu soolasammas. 

„Asoo,” langetasin aupaklikult pea. „Kui Facebookis, siis muidugi.”

Kempsuuks avanes, kolm sekundit hiljem avanes mu püksilukk ja kakskümmend sekundit hiljem tundsin end suurepäraselt. Justkui poleks Tarmoga rääkinudki.