AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Olgem eestlased, aga saame ka sooja

postitas Ait-Nord | 4.juuni 2017

Laplase termomeetrist oled kuulnud? See on umbes taoline:
+10 kraadi: Helsingi üürnikud lülitavad kütte sisse. Laplased istutavad aias lilli.
+2 kraadi: Itaalia autod ei käivitu. Laplased lähevad päevitama.
0 kraadi: Destilleeritud vesi jäätub. Laplased lähevad ujuma.
-12 kraadi: Liiga külm, et võiks lund sadada. Laplased söövad jäätist.
-29 kraadi: Hingeõhku saab lõigata ja kasutada iglu ehitamiseks. Kass tahab sinuga ühes pidžaamas magada. Lapi jalgpalli meeskond hakkab kevadhooajaks trenni tegema.
-35 kraadi: Ameerika autod ei käivitu. Liiga külm, et uisutada. Laplased kühveldavad katuselt lund.
-39C Elavhõbe jäätub. Liiga külm, et mõtelda. Laplased panevad särgil ülemise nööbi kinni.
-40 kraadi: Auto tahab sinuga ühes voodis magada. Laplased panevad kampsuni selga.
-50 kraadi: Merihobud lahkuvad Aleuudi saarestikust. Laplased panevad sõrmikute asemel käpikud kätte.
-70C Jääkarud lahkuvad Baffini saarelt. Jõuluvana lahkub põhjanabalt. Laplased lasevad mütsil kõrvaklapid alla.
-250 kraadi: Alkohol jäätub.
-268 kraadi: Heelium muutub vedelaks.
-270 kraadi: Põrgu jäätub.
-273,15C kraadi: Kogu atomaarne liikumine lakkab. Laplased on nõus, et kisub veidi krõbedaks.

Ma ei ole laplane. Ma olen Mart ja elan Eestis. Ja ikkagi on nii, et ükskõik, kuhu ma lähen, olgu talv või suvi, on mul pagana külm. Meie esivanemad olid peast põrunud või silmini täis. Võimalik, et mõlemat korraga. Nad pakkisid aastatuhandeid tagasi kusagil Uuralite taga oma nodi kokku ja otsustasid Euroopasse liikuda.

“Olgem kasahhid, aga saame ka eurooplasteks,” näis meie esiisade helgeim pea mõtlevat. Ta vedas oma hõimu nii kaua lääne suunas, kuni leidis ainsa koha Euroopa serval, kuhu keegi teine veel laagrit püsti polnud löönud. Ja kui kusagil on koht, kuhu pole laagrit püstitatud, on selleks tavaliselt põhjus: seal on liiga külm! Meie esivanemate kõige helgemat pead ei näinud see häirivat. “Vaat siia teemegi oma pesa,” kuulutas ta Suure Munamäe otsast hõimukaaslastele.

Ja tegidki ning saimegi. Mitte eurooplasteks ega kasahhideks, vaid eestlasteks. Rahvaks, kes mütsi kõrvaklappe üles ei tõstagi, isegi jaanilaupäeval mitte. Inimrühmaks, mis kulutab poole oma sissetulekust sellele, et ei peaks hambaid jäälõhkujaga pesema. Mul on kogu aeg külm. Ja mitte lihtsalt külm, vaid talumatult külm. Ja ma olen otsustanud selles küsimuses midagi ette võtta.

Pull on selles, et ma ostsin perele just maja. Nagu eestlased ikka: ilusa ja hubase, täpselt sellise, nagu ma juba pisikese poisina ette kujutasin, et üks unelmate kodu välja peaks nägema. Ma käivitan oma uues kodus eksperimendi, mille eesmärk on kindlaks teha, kas sellel maatükil, mille meie jobukestest esiisad järeltulevatele põlvedele kodupaigaks valisid, on võimalik pankrotti minemata sooja saada. Minu eksperimendi nimi on “Olgem eestlased, aga saame ka sooja”.

Ma tõotan pühalikult ära katsetada kõik nipid, mida on mingigi soojuse saamiseks võimalik Eestis kasutada. Maaküte. Maasoojuspump. Ja nii edasi. Täpselt sama pühalikult luban ma oma katsetusi dokumenteerida: iga kord, kui ma mõne uue väljakutse või kavala häkiga kokku puutun, panen ma selle kirja ning jagan sinuga, kulla kaaskannataja. Nii et püsi lainel, nagu kõik siinsed telestaarid hambaid plõgistades öelda armastavad.