AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Rannavolle on parem kui…

postitas Mart Maaküte | 15.juuli 2019

Kusti Nõlvak

Mart Tiisaar

Oled sa kunagi Hiinas taksojuhiga rääkinud? Meie oleme. Täiesti tulutu. No ei saa tüübid aru, mida sa neile öelda üritad. Miks peaksidki, eks ole? Hiina on suur riik ja turistidel on Hiinat rohkem vaja kui Hiinal neid. Igatahes sõitsime kord Hiinas taksoga ja hakkasime poole vestluse pealt juhiga eesti keeles rääkima. Tulemus oli sama. Ja nalja sai nabani. See on üks rannavolle suuri eeliseid – satud igasugustesse kohtadesse ja olukordadesse. 

Me oleme Kusti ja Mart ning mängime rannavollet paaristiimis nimega Gerardo’s Toys. AIT Nord on meie toetaja ja sestap nende blogis oma elust Sulle praegu kirjutamegi.

Reisides muutub inimene avatumaks ja sallivamaks. Meie jaoks võivad paljud teiste kultuuride tunnused algelised, totrad, jaburad ning isegi ebaloogilised tunduda. Ent kui oled Hiinas ja näed, et suisa miljard inimest just täpselt niimoodi käitub, hakkad mõtlema, kellel siis õigus on – veerandil maailma elanikkonnast või sinul.

Tegelikult polegi mingit lõplikku tõde olemas. Iga inimene elab oma maailmas, oma väärtuste ja hinnangutega. Kui tahad teise kultuuri esindajaga suhelda – ning rannavolles tuleb seda kogu aeg ette –, pead oma väärtused ja tõed teiste omadega kooskõlla viima. Väga lihtne. 

Rannavollet mängides ja mööda maailma tuuritades on maruäge, mida näeme ja kogeme, kellega tutvume ja kuidas ise areneme. Psühholoogiline surve on metsik ja tõenäosus sellele survele alla jääda tohutu. Kuni mõtteni, et äkki ma ei oskagi rannavõrkpalli mängida. Isegi tõstmise ja servimise oskus võib näiliselt kaduda, kui psühholoogiline surve maha murrab. 

Inimese psühholoogiline areng ongi rannavolle üks põnevamaid tahke, sest tuleb platsilt su igapäevaellu kaasa. Ja vastupidi: tavaelu kogemust on võimalik mängus suurepäraselt rakendada. Eks taolisi vaimseid arenguvõimalusi paku iga spordiala, rannavõrkpallis torkab see lihtsalt eriti teravalt silma. 

Meil on eredalt meeles esimene turniir. Alguses läks kõik väga hästi. Esimene treeninglaager oli Tais koos Rivo Vesikuga ja tema juhendatava Vene paariga, kes oli maailma karikasarjas juba korralikke tulemusi teinud. Selles laagris mängisime nendega kui võrdne võrdsega. Viimases kontrollmängus vajutasime venelastele isegi ära: 2:0! Kimasime seejärel lennukile, elu tundus roosiline ja tee maailmakarika suunas lahti!

Ja kohe tuli õppetund – ära alahinda vastast ega ülehinda enda võimekust. Esimesel turniiril Iraanis saime vastaseks päris uued näod, ühe rannavolle paari Kanadast. Mäng oli 27 minutiga läbi, saime kiire 2:0 ketuka ja turniir oli meie jaoks lõppenud. Me olime platsil sellises paanikas, et ise seda mängu väga ei mäletagi. Tolle kogemuse kaudu saime aru, et eelkõige on vaja teha tööd ning et rannavolle on saalivõrkpallist, mida siiani mänginud olime, hoopis teistsugune spordiala. 

Meie käest küsitakse siiani, ega me saali tagasi kipu. Käsi südamel – ei. Kahtluse raasugi pole. Rannavõrkpall on vinge sport ning käime seda rada uhkusega, sest Eesti on võrkpallimaa ja miks piirduda saalivõrkpalliga, kui saab oma riiki ka rannavolle maailmas tuntuks teha!