AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Surm jagab matsu

postitas Mart Maaküte | 12.november 2018

Kui oled nõrganärviline, jäta see lugu parem vahele. Mul käivad siiani külmavärinad peal, kuigi asi juhtus juba mõnda aega tagasi.

Jäin nädalavahetuseks üksi, sest naine sõitis lastega Saaremaale, et pisut lõõgastuda. Ma ei saanud kaasa minna ja küllap oli naisel – lastest rääkimata – selle üle isegi hea meel, sest nii õnnestub neil segamatult mööda kinga- ja mänguasjapoode kammida. Mitte et neid Saaremaal liiga palju oleks, täiesti parajalt, aga ikkagi.

Väljas läheb neil päevil varakult pimedaks. Vahtisin natuke telekat, lugesin uue plastik-kollektori kasutusjuhendi läbi, vahtisin siis veel natuke telekat ja otsustasin kotile kobida.

Pesin hambad puhtaks, ronisin linade vahele ja jäin Une-Matit ootama. Majas oli haudvaikne, sest teisi pereliikmeid polnud ja õueski valitses tavatu tuulevaikus.

Äkki kuulen pööningul kobistamist. Justkui kõnniks keegi lae kohal. Mu peopesad kattusid külma higiga. Ära saa valesti aru – ma pole mingi argpüks, olen sõjaväes käinud ning pööningul ringi kondavast vargast hullematki näinud. Aga pull selles, et mul pole pööningut. Ja ometi kuulsin selgelt, kuidas lae kohal keegi ühest seinast teise sammus. Rott või hiir ei saanud too sissetungija olla, sest näriline teeb ringi sebides teistsugust häält. See pidi olema inimene. Aga kus, kui mul pööningut pole?

Mul hakkas õudne. Tõusin voodis istukile ja panin tule põlema. Täielik vaikus, sammud katkesid kui noaga lõigatult. Ju pani tüüp tähele, et magamistoas tuli süttis. Küllap lõi kartma. Ehk hüppas paanikas välja pööninguaknast, mida mul ei ole. Või olin kogu asja ette kujutanud. Hirmul pole ainult suured silmad, vaid ka kõrvad.

Ja siis kuulsin taas samme. Nüüd olid need magamistoa ukse taga.

„Kes seal on?” hõikasin pisut kergendunult, sest vähemalt oli sammudel nüüd loogiline seletus. Vähemalt pole tont. Kummitusega ei oskaks ma midagi peale hakata. Kui on röövel või purjus päi majauksed segi ajanud naabrimees, siis sellega saab armeeteenistuse läbinud Mart Maaküte hakkama.

Sammud peatusid.

„Kes seal on?”

Vaikus.

„Kes seal on?” küsisin nüüd juba nõudlikuma häälega.

Sammud hakkasid taas kostma. Nüüd jõudsid need ukse juurde. Kopp-kopp.

Hüppasin voodist välja ning võtsin lapsepõlves omandatud jiu-jitsu lähteasendi sisse.

„Kes seal on?”

„Surm,” kostis mehehääl. Ma arvan, et see oli mees. Suletud ukse tagant on sellist asja raske hinnata. Eesti keeles öeldakse surma kohta vikatimees, mitte -naine. Küllap siis ikkagi mees.

„See on mingi nali või?” küsisin surmtõsiselt, sest nali see nüüd vaevalt oli. Ja kui oligi, siis mitte kuigi naljakas.  

„Ma tulin järele,” teatas hääl, mis oli õõnes nagu kuivakspumbatud kaev, mille seinad on aastatega samblasse kasvanud.

„Millele sa järele tulid?”

„Su soojuspumbale,” teatas Surm.

Ikkagi nali. Väga naljakas, tõepoolest.

Kindlasti Valdek. Või Urmas. Või mõni kolmas töökaaslane, kes arvab, et maailma naljakaim asi on hilisõhtul sõbra majja tungida.

Ma läksin ukse juurde ja tegin selle lahti. Ning seal ta seisis.

Ei olnud Valdek. Ei olnud Urmas. Ei olnud keegi kolmas. Ei olnud naljakas.

Õudne oli.

Must kogu. Kapuuts peas, täpselt nagu filmis. Näo asemel põhjatu tühjus.

„Kus pump on? Keldris?” nõudis Surm.

„Jah,” pobisesin üle kere värisedes. „Trepist alla, siis paremale, tehnoruumi viib vasakult teine uks.”

Must kogu keeras ringi ning lahkus aeglasel sammul. Ma vaatasin eemalduvat siluetti ega suutnud end liigutada. Mõistus käskis põgeneda, aga keha ei kuulanud häält. Kogu elu oli hetk tagasi silme eest läbi käinud, mis sest, et Surm oli järele tulnud mu soojuspumbale, mitte mulle.

Paari hetke pärast oli Surm tagasi. Ta astus mulle väga lähedale.

„Sul on Alpha Innotec,” kõlas tema hääles pettumus. „Ma tahtsin ta ära võtta, aga ei õnnestunud. Alphaga on keeruline. Kaua ta sul olnud on?”

„Detsembris saab neli aastat,” vastasin kuulekalt.

„Nujah,” kõmises Surm. „Siis läheb vähemalt viisteist veel. Vabandan tülitamast.”

Keeras ringi ja läinud ta oligi.

Ma ei suutnud ikka veel liigutada. Vanaema õpetas mulle aastate eest, et koledast unenäost pääsemiseks tuleb end põsest näpistada.

Näpistasin.

Ei midagi.

 

33 Shares
Share33
Tweet
Share
+1
Pin