AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Suurus loeb!

postitas Ait-Nord | 5.juuni 2017

Kõik algeline on jube suur. Dinosaurusutest oled midagi kuulnud? Neist elukaist, kes jumal-teab-mitu-sada-miljonit aastat tagasi meie koduplaneeti asustasid ja siis mingil põhjusel karmauhh kogu täiega välja surid? Nad olid tohutult suured!

Või esimesed mobiiltelefonid, mäletad? Need, mille tugijaam spiraaljuhtmega toru küljes tolknes ja mille kaasa võtmiseks tuli eraldi spordikott osta? Kurat, olid need vast suured!

Või äkki on isa sulle maailma esimestest arvutitest rääkinud? Nende majutamiseks läks vaja terveid angaare. Miks? Sest nad olid jube suured!

Pole siis imestada, miks inimkond automaatselt eeldab, et ka moodsad küttesüsteemid ehk kõik need pagana soojuspumbad ja muu kaasaegne nodi, mis maapõuest ja kosmosest soojust kodustesse radiaatoritesse pumpavad, kindlasti tohutult suured on. Sest see tehnoloogia on ju alles lapsekingades ning sarnaselt arvutitele ja mobladele, mille esimesed mudelid majja ära ei tahtnud mahtuda, võtab seegi kraam kindlasti roppu moodi ruumi.

Vähe sellest – ma olin veel nädal aega tagasi surmkindel, et mul tuleb koos soojuspumbaga koristaja osta, sest kui mingi asja nimes sisaldub sõna “pump”, toodab ta raudselt rämedat moodi mustust. Vaata suvalist dokumentaalfilmi nafta pumpamisest ja meestest, kes seda teevad. Tunduvad nad kuidagi jube puhtad ja viksid? Nojust!

Ja esteetikast ei hakka ma parem üldse rääkima! Juba puukatel näeb nii jube välja, et kui ma soolaleivapeol sõpradele majas esimest tutvumistiiru tahan teha, tuleb mul katel presendiga kinni katta. Isegi kõige rõvedam present näeb parem välja kui Puukatelde Miss Universum. No ja miks peaks mingi kuradi pump ilusam olema, eks? Kindlasti tuleb mul see nii sügavale maa sisse kaevata, et seda isegi kogemata ei märgataks. Ja ma ei hakka parem arvutamagi, mis taoline kaevamine maksma läheb.

Umbes täpselt nii ma uskusin, kuni Valdek mu oma sünnipäevale kutsus. Ma poleks muidu võibolla läinudki – Valdek on nimelt ennast täis küünik ja mulle ennast täis küünikud ei meeldi – ent ta olla hiljuti just soojuspumba ostnud. Kui ei midagi enamat, saan ma Valdeku ja tema hirmkoleda pumba aadressil mõne salvava nalja teha, mõtlesin ma endamisi ja läksin koos pere ja pudeli odava punaveiniga Valdekule külla.

Aga olgu ma neetud. Valdeku uus soojuspump nägi nii šeff välja, et polnuks mu naist Airit ja lapsi kaasas olnud, kukkunuks ma teda sealsamas lakkuma. Ilma naljata: asi võtab esiteks jube vähe ruumi ja on uskumatult kompaktne. Peaaegu nagu iPhone SE, kui mobiiltehnoloogiast võrdlust otsida. Soojuspump, akupaak ja mõned sirgelt paigutatud torud, kogu moos. Ilus, puhas ja korrektne.

“Asi klaar,” ütlesin ma Airile. “Me ostame soojuspumba.”
“Ostame jah, kallis,” ajas Airi end puhevile. “Kas seda magamistuppa saab paigaldada?”
“Eeee, no ma usun, et ikka saab,” kogeles Valdek. “Aga miks magamistuppa?”
“No mulle meeldiks enne magamajäämist midagi ilusat vaadata,” teatas Airi sellise enesekindlusega, et isegi Valdek näost valgeks vajus.
“On teil ikka kõik hästi?” uuris Valdek hiljem köögis, kui olime hetkeks kahekesi jäänud.
“Ahh on muidugi. Lihtsalt jube külm on kogu aeg,” ei osanud ma midagi targemat abikaasa jalustrabava avameelsuse selgituseks lausuda.
“Nojah, siis muidugi,” kehitas Valdek õlgu ja pani ette mõned õlled ära juua.

Mina ei saanud aga õhtu lõpuni peast küsimust, et kumb see kole dinosaurus on, kes presendiga kinni tuleb katta, soojuspump või äkki hoopis mina ise.