AIT Nord maakütte blogi

Pane kampsun selga, võta tass kuuma kohvi, loe meie blogi ja kui siis kah soe ei hakka, tuleb Sul ilmselt kodune küttesüsteem välja vahetada.

Maailma kõige veidram restoran

postitas Mart Maaküte | 26.november 2018

Taimetoitlased on veidrikud! Minu suust kõlab see imelikult – olen ju kõva häälega kuulutanud, kuidas emakest Maad tuleb hoida ning loodusesse lugupidamisega suhtuda. Mu mure on aga selles, et taimetoitlased näivad looduse armastamisele eelistama niisama moodne olemist. Taimetoitlased meenutavad mulle alkohoolikuid ja selle tõestamiseks on mul terve lugu rääkida.

Käisin üle mitme aja Hollandi linnas Etten Leuris, millest olen varem põhjalikult kirjutanud. Kui Sa seal veel käinud pole, siis telli kohe Taxify, lase end lennujaama viia, roni esimesse lennukisse ja sõida kohale. Sa ei kahetse, eriti kui oled samasugune soojuspumpade friik nagu mina: Etten Leuri köetakse nimelt ainult soojuspumpadega! Lisaks elab seal mees nimega Finn, minu parim välismaine sõber!

Finnile ma külla sõitsingi ja kuna Amsterdam asub Etten Leurist umbes tunnikese kaugusel, otsustasime ühel reede pärastlõunal minna kanepipealinna aega veetma. Mind narkots ei huvita, olgu see nii seaduslik kui tahes. Kui ma tahan kaifi, lähen kodusesse pumbaruumi ja kuulan, kuidas Alpha Innotec LWC V-Line tööd teeb. Kaif missugune ja pole mul vaja kusagil Amsterdamis inglise turistidega võidu kanepit popsutada.

Aga eks Amsterdamis on teisigi toredaid kohti, kohvikuid ja restorane sealhulgas, ning ühes pakutakse ainult taimetoite. Finn tegigi ettepaneku kartulikroketite ja seakoodi asemel midagi kergemat nosida, seedetraktile parem ja üldse.

Noh, mis seal ikka, kui taimetoit, siis taimetoit, kuigi minusugune eesti mees vajab vähemalt kolme kotletti ja karbitäit Selveri maksapasteeti päevas, vastasel juhul kukun kokku. Kuna Hollandis Selverit pole, tuleb ilmselt tõesti taimetoiduga leppida.

Läksime sisse ja õnneks oli restoranis ka ingliskeelne menüü. Kord Barcelonas õhtustades olin jube hädas, sest seal polnud isegi hispaaniakeelset menüüd, ingliskeelsest rääkimata. Kõik ainult katalaani keeles ning kelner imiteeris häälega erinevaid loomi, kui ma seletada palusin, millest toidud koosnevad.

Amsterdamis on asi õnneks mõistlikum. Tegin menüü lahti ja oleksin napilt põrandale prantsatanud! Taimetoidu restoran küll, aga menüü selline: wokis praetud kana, burger, marineeritud steik, singivõileib friikartulitega ja nii edasi.

„Mis ajast on kana, steik ja sink taimetoidud?” ajasin silmad pärani.  

„Ei olegi”, seletas kelner. „Steik on tehtud lillkapsast, kana ja sink tofust.”

„No olgu. Tooge siis üks singivõileib.”

„Hea valik,” rõõmustas kelner.

Kümne minuti pärast maandus taldrik võileivaga mu nina alla. Singivõileib mis singivõileib – punakad viilud ahvatlevalt saiakäntsakate vahelt välja piilumas ja puha. Lõin hambad sisse ega saanud esimese hooga arugi, et singi asemel kokkupressitud tofumass mu söögitoru paitas. Finn järas aga burgerit ja kiitis rõõmsalt, et maitseb täitsa liha moodi.

Ja siis mul plahvatas. Kui ma tahan, et toit liha moodi maitseks, mille pagana pärast ma siis taimetoidurestorani ronin? Kas brokoli ja avokaado mõte pole mitte selles, et need brokoli ja avokaado moodi maitseksid? Tofust valmistatud kanakuubikud ja lillkapsaburger on nagu alkoholivaba õlu – perearst ei luba õiget kesvamärjukest limpsida ja ei jäägi muud üle, kui mingit aseainet lürpida. Joo siis juba apelsinimahla, hunt sind võtku!

Taimetoitlastega sama lugu. Kui loomade kannatused sulle tõesti korda lähevad, siis söö taimi nende normaalsel kujul ja ära püüa neid kotlettideks maskeerida!

Maksime arve ning tegime mööda Kalverstraati (ehk peamist Amsterdami ostutänavat) jalutuskäigu (naine oli sukkpükse tellinud, justkui neid Eestis ei müüdaks). Jõudsime ühtäkki McDonaldsini. Vaatasime Finniga teineteisele otsa, purskusime unisoonis naerma ning tellisime kumbki ühe BigMaci.

39 Shares
Share39
Tweet
Share
+1
Pin